Meie Euroopareisi parimad juhtumised.

Tegime 2013. a suvel teoks plaani pikalt Euroopas puhata. 2 lapse, beebi ja 2 täiskasvanu mahutamiseks valisime MB Viano väikebussi. 7 nädalaga läbisime 13 riiki ja 11708 kilomeetrit. Pikemalt peatusime Kreekas ja Itaalias. Ööbimised broneerisime airbnb.com ja bedandbreakfast.eu abil.

Esimene suurem seiklus algas Vilniusest. Sisestasin autonavisse öömaja asukoha ja sõit algas. Rinnalapsega reisides tuleb arvestada vahepeatustega ja algselt plaanitud öömajale jõudmise aeg lükkus ja lükkus. Helistasime vastuvõtjale, et jõuame kesköö paiku.

Mingil ajal soovitas navi mööda viljapõldu sõita, sest tema arvates oli seal tee.

Keset põldu avastasime nelja suubuva teega, 10m läbimõõduga, ringtee. Kahjuks oli hea pildi tegemiseks juba liiga pime.

Kesköö paiku jõudsime navisse sisestatud aadressile. Seal võttis meid vastu totaalne vaikus. Helistamisel selgus, et olin sihtkoha sisestamisel tähevea teinud ja Rutka asemel olime Rudkas. Tänava nimi ja majanumber olid õiged!!! Veel hullem, lähiümbruses olevat Rutka nimelist kohta polnud naviandmetes üldse olemas.

Kesköö, kaarti pole, piltlikult väljendades „in the middle of nowhere“. Kirjeldasin vastuvõtjale meie asukohta ja ta ütles, et nemad asuvad 50km kaugusel. Kuigi Google Mapsis on öömaja „Tiszyna“ täiesti olemas, pole Poola põldude vahel võimalik wifit leida. Telefonile pakuti vaid 2G võrku.

Õpitud abituse kõrvale heitnuna, kirjutasin juhised paberile ja teeviitade järgi orienteerudes jõudsime kella poole kaheks kohale.

Hommikul magamistoa kardinat eest tõmmates, sain kerge loodusšoki – aknast sai jälgida mitme toonekurepere tegemisi. Lähim neist 10m kaugusel.

Pererahva sõnade kohaselt on põhiklientideks Lääne-Euroopa suurlinnade, loodusrahu otsivad, elanikud. Saabuvad nädalaks-paariks, laenutavad rattad ja laevad omi inimakusid. Tõdesin, eestlase jaoks ei midagi erilist. Õnnelikud peame looduse lähedal elamise võimaluse eest olema.

Kreeka esimene sihtkoht oli Kastania Gi.

Öömajale paigutunud valisime õhtusöögikohaks meeldivaima esmamuljega taverni.

Tellisime enda arvates tagasihoidlikult. Kui roogi lauale kandma hakati tõdesime, et pool tuleb penipaunas kaasa võtta.

Teenindus, õhkkond, maitsed, ühesõnaga kõik, oli taevani kiidetavalt mõnus. Kõrvallaudades einestas umbes kümneliikmeline pere. Kõik lapsed kaasas. Seega sobitusime hästi pildile. Kreeka lapsed käisid häbenemata meie beebit imetlemas. Eriti sügava mulje jättis neile blondide juuste ja helesiniste silmade kombinatsioon. Küsisin seda meid teenindanud ettekandjalt.

Lõpuks tabas meid üllatus. Pärast arve tasumist pakuti taverni poolt tasuta järelroana taldrikutäis arbuusi ja kooki ning kõrvale kannutäis teed.

Kreekast Itaaliasse sõitsime Patra-Brindisi praamiga.

Brindisist pidime ühe päevaga Pollicasse jõudma. Teel külastasime Melfi kindlust.

Sinna varjule jõudmiseks sõitsime saabuva äikesega võidu. Jõudsime esimeste piiskade langemise ajal uksest sisse. Eksponaate uudistades lõi välk äkitselt eriti lähedal maasse ja valgus kustus.

Tuhande-aastased müürid, vihmavalingute rabin akendele, päikese ette tõmmatud tihedad äikesepilvekardinad, aeg-ajalt sähvatavad välgunooled ja piksemürin.

Hämaruse tõttu polnud väljapandud maale näha. Kõndisime saalist saali ja tundsime õudusfilmilaadset põnevust iidset sõjavarustust uurides. Umbes poole tunni pärast tuli elekter tagasi ja jätkasime tavalist muuseumituuri.

Oli pühapäeva õhtu. Melfi kindlusest väljudes avastasin tühja autorehvi. Teel siia olin ilmselt mingi teravate äärtega löökaugu liiga lennukalt läbinud. Vianol veljega varuratast pole, ainult täitevaht, aga sellega juba 200km kaugusele ööbimiskohta ei sõida. Õnneks olin kaasa võtnud ühe ilma veljeta lisarehvi. Helistasin meie kaskokindlustajale, et rehv parandada. Tunniga selgus, et enne järgmist, esmaspäeva, hommikut ei kasva itaalias rohi ka mitte. Mäletasin täpselt, et reisikatkestuse puhul lubati asendusautot või asendusöömaja kuni autoremondi lõpuni. Seda küsides saadeti mind pikalt. Peenikeses kirjas, mitte reklaamlauses, pidavat olema selle teenuse kehtivus määratletud Eesti piiresse.

Seepeale sõime õhtust, sest täis kõhuga on öömaja leidmine lihtsam. Restorani wifiga leidsime vanast Melfist kolm öömaja.

Esimese ukse taha jõudes, uksele kirjutatud telefonil helistades, teatas omanik, et ta ei viitsi välja tulla ja meile võtmeid anda.

Teine võimalus oli sealt umbes km kaugusel ja kolmas umbes kahe km kaugusel. Valisime teise. Seal vaadati meid kui minevikutulnukaid. Seal olnud hostel oli masu ajal suletud ja tolle haldaja lahkunud.

Mööda jalutas ainult itaalia keelt valdav paar. Ukse avanud naine seletas neile meie probleemi ära. Paarike lubas, et aitab meid. Käte ja puusanõksudega suutsime jõuda teineteisemõistmisele, et nad enda Fiat Panda "mahtuniversaalminibussiga" sõidutavad meid kolmandasse öömajakohta. Nii me seitmekesi end Fiatti mahutasimegi.

Omavahel pikema ja täpsemaks jutuks helistas mees inglise keelt valdavale sõbrale, rääkis talle oma jutu ära ja andis telefoni mulle. Sõber rääkis jutu mulle inglise keeles, kuulas mu vastuse ja ma andsin telefoni perepeale tagasi. Too kuulas minu vastuse juba itaalia keeles, rääkis oma vastuse. Nii me suhtlesimegi. Jutu käigus imestas itaalia donna, et kus minu donna on ja miks ma nelja lapsega üksi väljas olen. Ma seletasin, et kõige suurem „lastest“ on tegelikult minu donna :)

Sõitsime eelnevalt söögikohta otsides külastatud katedraali tagahoovi ja Jumala abiga saime seal olevasse öömajja magama.

Järgmisel hommikul, kokkulepitud kellaajast tund hiljem, saabusid kaks umbes 70-aastast meest auto juurde ja võtsid katkise rehvi alt. Koos vahetusrehviga sõitsime lähimasse remonditöökotta. Rehv vahetati ja pandi alla tagasi. Mõlemad mehed tegutsesid muhedalt, kiirelt ja asjalikult. Raportile allkiri ja ciao.

Straubingisse jõudsime saksa vanima õllefestivali „Gäubodenvolksfest“i ava­päevaks. Starubingi suurus, valgküladega, on 40000 elanikku.

Linna varustavad õllega kolm kohalikku tehast. Karmeliten asutati 1367, Röhrlbräu 1516 ja Arcobräu 1567. Õllefestivali vanus on 201 aastat ja Müncheni Oktoberfesti algatamise eeskujuks. Eelmise aasta 200. juubelit külastas 1,3 miljonit inimest.

Festival kestab nädala. Koos suure messi ja lõbustuspargiga. Avamisrongkäik kestis 2,5 tundi. Meie laulupeo omast mitmekesisem. Kohalikud tsunftid, klubid, orkestrid, isetegevusrühmad, õlletehased ja muud olid kõik stiilselt riietet. Palju oli uhkelt ehitud järelkärudega traktoreid. Õlletehased jagasid oma hobuvankritelt pealtvaatajatele tasuta õlut.

Rongkäiku vaatavatele lastele viskasid osalejad tonnide viisi komme, meie lapsed korjasid umbes 2 kilo!

Enamus festivali külastajaid olid rahvuslikes riietes. Meestel enamasti pruunid, traksidega, nahast põlvpüksid ja sinise- või punaseruuduline särk. Naistel satside ja korsetiga kleit.

Need on värvikaimad kirjeldused kümnetest meeldejäänud sündmustest.

Kokkuvõtteks:

• Ida-Euroopas kardetakse ja usaldus puudub. Läänes unustatakse ööseks garaažiuksed lahti. Itaalias sain öömajapidajalt pahandada, et tühja maja päevaks lukku panin.
• Kõikjal on inimesed turistide suhtes lahked. Ühise keeleta, saab alati asjad aetud. Märkide, üksikute sõnade ja kehakeelega.
• Ateenast või Roomast lõunasse valitseb sularaha. 99% juhtudest võib kaardiga lutsu visata.
• Kuuma taluvuse piir on kehatemperatuur. Üle 36 kulub vett 3x enam. Piisava vee ja varjuga 40+ ei tapa.
• Autonavile Lisaks võta kaasa tahvlisse või nutifoni installitav vabavaraliste kaartidega navi. Näiteks MapFactori GPS Navigation.
• Tahvlite ja seljatoe-DVD'ga varustatuna pole pikad vahemaad lastele probleemiks ja beebi õpib kiiresti suriseva mootori ajel magama.