04 December 2017

Kestliku Eesti ühiskond


Postulaat: MINEVIK on faktide kogumik. AJALUGU on minevikufaktide tõlgendus.

Kui kellelgi on viiteid uurimuslikule doktoritööle, milles räägitakse 13-18. sajandi Eesti talu majan­dusmudelist, siis palun sellest mulle teada anda.
Ilukirjandusele tuginedes vaid aiman, milline see olla võis.
Eelnimetet aimduse põhjalt seon mineviku tulevikuga.
Kindlasti on praegune sisult sotsialistlik ja tugisüsteemidele üles ehitatud heaoluühiskond talukeskse majandusmudeli kaugele saatnud ja iganenuks kuulutanud. Kapitalistlike arengutendentsi­de jätkumisel, kus vend võib vennale hundiks saada ja lapsed annavad vanemaid kohtusse, pole käesolev ühiskonnakord jätkusuutlik.

Eeldus 1: Raha ei mõõda enam midagi, sest teda on võimatu taadelda.

Raha üldise väärtusekvivalendina ei ole ise enam väärtus, kuna teda saab trükikojas piiramatult juurde trükkida. Tal puudub etalon Sèvres.
Sellest tulenevalt on näitab ta vaid võimu kontsentratsiooni.
Raha valikulise, piiratud jagamisega orjastatakse enamus ühiskonna liikmetest ja ostetakse ja müüakse võimu, armastust, sõprust, mida iganes.

Eeldus 2: Vastutamatus enda tegude tagajärgede eest.

Kooli- ja lasteaiasüsteemist alates õpetatakse meid vastutust ära andma. Seda teevad nii vanemad, kui õpetajad, nii ametnikud, kui erasektor, nii juhid, kui alluvad. Gümnaasiumi lõppedes tundub loomulik, et inimene enamuses enda otsuseid ei tee ja ka nende eest, mida ta teeb, ei vastuta.
Seetõttu ei maksa imestada, et enamus soovib saada võimalikult suure süsteemi mutrikesteks, kes teevad, aga tagajärgede eest vastutab või siiski pigem ei vastuta süsteem.

Väide: Terve, usaldusel põhinev ühiskond saab koosneda vaid iseseisvatest, vastutusteadlikest ja -tundlikest indiviididest, kes tegutsevad põhimõttel, et lubadus ja selle pidamine on püha.

Kuidas jõuda Eestis vastutustundlike liikmetega ühiskonnani?

Lihtne vastus: Ise teen ja ise vastutan.
Sellest aksioomist kõrvalekaldumatult lähtudes saab üles ehitada terve ühiskonna.

Parim viis ensele täieliku vastutuse võtmiseks on iga inimese personaalne osaühing.
Seega, iga täisealine on ise enda ettevõtja.
Loomulikult tuleb juba lasteaiast saati inimesi selleks ette valmistada ja kasvatada.
Nõuka-ajal kooli läbinud teadsid, et kui Sa ei osanud, said kahe ja klassi kordama jäämise oht oli tõeline. Miks see nüüd enam nii pole. Põhjus peitub õpilase pealt makstavas pearahas. Edasised mõttearendused jätan lugejale.

Miks on personaalne osaühing hea?

Sissejuhatuseks kirjeldan praegust olukorda, kus vastutus on ära võetud / antud.
Lasteaeda minekul annavad lapsevanemad enda lapse võõraste inimeste kollektiivsesse kasvatusse. Mitte ükski neist kasvatajatest/õpetajatest eraldi, ega ka kõik koos ei vastuta selle eest, milleni laps lasteaia lõpuks kasvatatakse. Tänu nende säilinud vastutustundlikkusele saab laps enamasti edasiseks oravarattas jooksmiseks vajaliku aluspõhja, kui juba ka teadmise, et ta ei pea ise kõige eest vastutama.
Lapsena ei peagi kõige eest vastutama, samas on vale õpetada, et normaalne on vastutusest täielikult loobumine.
Koolis jätkub sama süvendatult. Kui mahud kasti, ehk õpid hästi, käitud normaalselt, veel parem oled aktiivne ka klassiväliselt, allud õpetajatele ja kooli reeglitele vastuvaidlematult, siis Sa ei pea tagajärgede eest vastutama. Vastutamise kohustus tekib lapsel ja lapse vanematel hetkel, kui on mingi allumatus, vastuhakk, probleem, teisisõnu kui ei mahu kasti. Siis veeretab kool vastutuse vanematele, kes pole sellega harjunud, sest kool deklareeris, et tema kasvatab, koolitab, õpetab, teisisõnu mahutab kasti, paneb silmaklapid pähe ja seab nägemise fookuse.
Sama mudel jätkub palgatööle minnes. Tööandja annab inimesele töö, ja selle tegemsieks vajalikud vahendid ning keskkonna. Maksab tema eest kõik maksud. Lisaks veel annab puhkuse ja maksab selle eest. Inimene on vabatahtlikult ära andnud enamuse vastutusest ja ta on kohustatud vastutuse enda, nüüdseks juba oskamatutele õlgadele võtma juhul, kui kaotab töö, teisisõnu kui ta tõstetatakse oravarattast välja. Eriti drastiline on eraisiku vastutuse kaotamine avalikus sektoris või parteiliinis. Seal ei vastuta Sa millegi eest. Isegi enese töö tulemuste või veel vähem nende puudumise eest. Kui mahud ilusti kasti ja ei aja enda kõrvu, nina, silmi üle kasti ääre, siis mitte midagi ei juhtu. Väide põhineb 6 kuu ja 3 päeva pikkusel isiklikul kogemusel.
NIIMOODI EI SAA. SEE POLE KESTLIK.

Kuidas jõuda hästi unustatud vana, teisisõnu uues kuues talumajandusmudelini?

Igale inimesele antakse täisealiseks saamisel isiklik osaühing. E-arveldaja ehk riiklik raama-tupidamissüsteem on juba praegu olemas. (E-arveldaja on alustamise lihtsustamiseks, kuid ise enda eest täielikuks vastutamiseks mittesoovitatav.) Kõik inimese rahalise vastega tegevused käivad läbi selle ühingu. Ta vastutab ise enda elu ja enda edu eest. Ta peab ise läbirääkimisi enda oskuste ja aja müügiks. Müüb enda aega ja oskusi kasvõi kümnele töö pakkujale korraga. Töö kohtade piiramine pole riigi asi.
Tähtis nõue: Töö andja maksab kokku lepitud summa inimese osaühingule ja tema maksab sellelt kõik maksud.
Maksusüsteem on lihtne. Ainult läbipaistvas vees on hea ujuda.
Igakuiselt riigile ühe maksega 25%, mis on praeguse statistilise maksukoormusest 34,1% (2015 seis) madalam, kuid arvestada tuleb ka maksude arvestamisest ja sotsiaaltoetuste süsteemi kadumisest tuleneva lihtsusega. Seega jäävad olemata paljud bürokraatlikud arvutused, kaasa arvatud 2018 aastast rakenduv hüperboolne tulumaksuvabastus.
Süsteem on ühtne kõigile kodanikele ja elamisloa või tööviisa omanikele. Eranditeta. 
Vanglas istudes pead enda ülalpidamiskulud enda osaühinguga täies mahus kinni maksma või jääd võlgu.
Rahandusministeerium jagab saadud 25% protsendi rahad vastavalt riigiasutuste kokkulepetele. Alles jäävad aktsiisi-, käibe- ja tollimaks. Samuti lõivud, sest eriteenuse eest tuleb maksta. Lõivud muutuvad tagasi kulupõhisteks, ega pole pandud riigikassat täitma.
25% maksu eest tagatakse inimesele kõik Euroopa sotsiaalhartas ette nähtud hüved. 
Samuti arstiabi, turvalisus ja vältimatud riiklikud teenused. Turvalisuse tagamine on riigi monopol ja eraturvafirmade poolt praeguseks seadustatud „katusepakkumine” keelatakse.
Samuti võib pensionisüsteemi ülearusena põlema panna. Taludes kandsid pensionäride eest hoolt nooremad põlvkonnad ja pensionärid olid talutöödes aktiivsed vastavalt enda oskustele ja võimekusele. Sellest lähtumegi.
Samuti on iga kodanik riigi aktsiaseltsis osanik ja tal on õigus saadaiga-aastaselt dividende riigile kuuluvate ettevõtete käibest. Kasumit oskab igaüks peita, kuid 20% käibest jagatakse kodanike vahel laiali. See on kodanikupalk, praeguse nimega (mõningatele antav) sotsiaaltoetus.

Kõrvalepõige: Eesti Riigikogu võttis sotsiaalharta vastu mittetäielikult jättes 1999a. jõulukingitusena ratifitseerimata §31 lõige 2, kodanikule eluaseme tagamise riikliku kohustuse. Seega, kõik kodutuks jäänud võiks Eesti riigi Euroopa inimõiguste kohtusse anda, sest riik ei ole võtnud Euroopa sotsiaalhartas ettenähtud kohustusi.

Kuidas jaguneb osalus inimese isiklikus osaühingus?

Täisealiseks saamisel asutatavast osaühingust kuulub 40% lapse vanematele. Pool isale ja pool emale. Lapse 25-aastaseks saamisel väheneb osalus 30% ja 30-seks saamisel 20%. 20% jääb kuni vanemate või lapse surmani. Igakuiselt maksab laps vanematele osalusele vastava protsendi enda sissetulekutest. See tagab vanematele ja vanavanematele pensioni. Nii nagu talus pidasid noored ülal enda vanavanemaid, samamoodi ka tulevase lõimosaühingute süsteemi puhul. Kui noor soovib alustada eraldi ettevõtlusega, siis kõik tema ettevõttete osalused kuuluvad täielikult tema osaühingule.
Kui vanemal on olnud enne laspe täisealiseks saamist elatisraha maksmise võlg, siis kaetakse tema võlg kogu osaluse teisele vanemale üle andmisega. Lihtne. 0,01€ võlg mingil ajahetkel enne lapse täisealiseks saamist on samaväärne kogu osaluse kaotamisega.

Milline on taluühiskonnamudeli kasu?

* Inimene võtab täieliku vastutuse enda majandusliku hakkamasaamise üle.
* Samuti vastutab ta osaliselt enda vanavanemate ja vanemate heaolu eest.
* Vanavanematel ja vanematel on soov kasvatada lapsest kuldmune munev isend juba tema sünnist alates.
* Vanematel on soov korralikult üles kasvatada võimalikult palju lapsi, sest iga lapse pealt saadav tulu on 20% lapse teenistusest. Sellega saab murtud ka Eesti rahva kahanemine.
* Laps suunatakse ettevõtlikuks ja ka laps ise on sellest huvitatud. Näiteks kuue korralikult üles kasvatatud lapsega saab üks vanem "pensioniks" 60% + enda säästud.
* Iga indiviid saab aru, et tema ise on vastutav enda ja oma lähedaste tuleviku eest ning tal puudub võimalus sellest vastutusest karistamatult kõrvale hiilida.
* Iga indiviid näeb, et tema sissetulek sõltub eelkõige temast endast, tema enesemüügi- ja läbirääkimisoskustest.
* Kõik on eraettevõtjad ja nõuavad riigilt võrdväärse partnerina käitumist.
* Igakuine tasu on üks, mingeid tööandja poolseid kompensatsioone ja esinduskulusid või nimetatagu neid kuidas iganes, ei ole.
* Vajaminevate töövahendite ost lepitakse lepingus eraldi kokku. Vastavalt kuuluvad töövahendid ka hankijale. Vastutus nende korrasoleku eest on kasutaja täieliku vastutuse all.
* Pensionisüsteem kaotab mõtte.
* Sotsiaalhoolekande eest tasuvad lapsed.
* Tervishoiule jääb ilmselt rohkem raha ja saab ka hambad riigi kulul (tegelikult ise makstud 25% arvelt) korda.

Milline on kirjeldatud ühiskonnamudeli ajaline teostatavus?

Üks põlvkond ehk 25 aastat. Seda juhul, kui alustatakse pärast 2019 Riigikogu valimisi.
Algus on aeglane, samas mida enam inimesed saavad aru, et nemad vastutavad enda, oma lähedaste ja ka Eesti edu eest, seda vähem talutakse enda kõrval vastutusest kõrvalehoidjaid ja j.o.k.k. spetsialiste.


Mõisa köis enam ei lohise, sest see on kodaniku enda köis.

Riik on kodanike oma.

No comments: